Pisut piinlik saamislugu on sellel mõttel, et selle aasta viimaste pühade ajal veel rattaga 500km maha uhada..
Paraku aga selline konks alla sai neelatud ning otsustasin (nagu hiljem selgus, et suisa soovituslik olekski) mingitmoodi ka dokumenteerida kogu seda ettevõtmist. Eks ma siis siia katsungi koguda kõik oma mõtted, üle- ja läbielamised, kõhklused ja kahtlused ning loodetavasti lõpuks ka võidurõõmust üle ujutatud emotsioonid.
Et millega siis tegu on? Ma ei hakka leiutama ega bluffima ise selle kohta, täpsem info on saadaval siin, pisut selgitavaid asjaolusid minu sattumisega selle ettevõtmise juurde saab lugeda siit. Igatahes konks on alla neelatud, challenge accepted, janu “tasuta” õlle järgi pressib tagant – mis seals’ ikka – tõehetk saabub aasta viimastel päevadel. Siis selgub, kas võin ka edaspidi kuraasikalt erinevaid väljakutseid vastu võtta või pean siiski reaalsusele silma vaatama ning piirduma jõukohaste ettevõtmistega.
Antud juhul ei hirmuta mind niivõrd distants etteantud ajavahemikul, kuivõrd tingimused, mis on aastaajale omased. Juba 2013.a. H100 oli minu jaoks selles osas raskevõitu, et hommikul starti minnes sai arvestatud õhutemperatuuriga +6…+8°C, kuid kella järgi oli max temp vaid +3°C. Kui nüüd oodata tuult ja kõike seda jama, mis ülalt allapoole tuleb ja omakorda rataste alt ülespoole pritsib, siis võib arvata, et see ettevõtmine on sõiduhetkel kõike muud, kui meeldiv sõidurõõm. Eks näis, teen pühapäeval ühe tiiru riietuse testimiseks ning seejärel hakkab ehk õige tunne tekkima.